No tere taas! On möödunud jälle mingi (minu jaoks teadmata) arv päevi. Oleme nüüdseks maandunud Etioopias, Soddo külas. Aga kõigest järgemööda.

            Eelmine kord sai midagi mainitud Mt. Kenyast. Nüüd on ta siis käidud. Jätsime siis oma tavaari Nyahururusse Tiidreku poole ja sõitsime Nanyuki nimelisse linna giidi otsima. Oi, seal läks alles kemplemiseks: giidid seisid järjekorras ja meie muudkui kauplesime. Lõpuks õnnestus meil üks alamakstud poiss hankida. Kohe kahju – tore ja hästi kvalifitseeritud poiss, aga mis teha, äri on äri.

            Nii läksime siis kolmekesti mäkke. Neli päeva matkamist, vapustavaid vaateid ja kiirnuudleid. Kolmandal päeval ärkasime kell kaks öösel, et päikesetõusuks vallutada Kenya mäe kõrguselt kolmas tipp Point Lenana (4985 m), kõrgeim, kuhu ilma mägironimisvarustuseta pääseb. Kõndisime kuuvalgel, sest täiskuu paistis otse seniidis. Tähed sirasid ning kuu valgustas ümbritsevaid majesteetlikke mäetippe. Võib öelda küll, et tegu oli ühe kõige romantilisema mitte naisi sisaldava hetkega minu elus. Lauril oli sellest kõigest küll suht savi, tal oli seesamune kõrgusehaigus ja pea lõhkus mis kole. Aga nagu ta ise ütles, jalad ikka kõnnivad. Tippu me jõudsime.

            

4985 m

hea on olla...

   Viimasel päeval, laskudes, sadas vihma. Jõudsime pärast kuus tundi mudas sumpamist poriste ja vigastena alla. Järgmine päev oli meil pesupäev, sest arvatavasti polnud kummagi garderoobis eset, mis ei oleks olnud paksu porikihiga kaetud... Plaan minna Nairobisse lükkus edasi, sest matatujuhid (eesti keeles marsajuhid) streikisid üle riigi. Lõpuks käisime ka Nairobis (rahvakeeli ka kui Suur-Liiklusummikla) Etioopia viisat tegemas. See oli paras nali. Meile ei tahetud viisat anda ning nii me siis istusime saatkonnas ja tegime kurba nägu. Lõpuks käisime lausa võimuladvikus ära ning saime oma viisad. Suursaadik oli tore mees, tsiteerin: “Yes, I understand why you are doing this, you are young men looking for an adventure. When you do something stupid, call me, I’ll take care of it”.

            Siis algas meie väikese reisu  vast kõige seikluslikum osa: teekond Nairobist Soddosse. Suhtumistega nagu “pesemine on pededele” ja “magatakse hauas” jõudsime viie päevaga kohale (ja mina nii rumalasti arvasin, et see võtab meil 2-3 päeva). Teen siis kiire lühikokkuvõtte. Esmalt jõudsime Isiolosse, väikesesse linnakesse, mis minu visuaalsel observatsioonil koosnes ainult liiminuusutajatest, joodikutest ja khati-närijatest (khat on Keenias, Etioopias ja Somaalias väga levinud narkootilise toimega leht, Tansaanias on see illegaalne). Me ei saanud sealt kuidagi minema, sest transporti lihtsalt ei liikunud. Pärast 24 tundi ootamist saime vastu ööd ühe veoauto  peale. Nii siis sõitsime öö läbi Põhja-Keenia savannides veoauto katusel, talludes sõna otseses mõttes (ja ma mõtlen otseses!) coca-cola pudelite otsas. Järgmine päev kimasime läbi kõrbe tuunitud monster-bussiga (nimelt ehitavad siinsed rahvad bussid veoauto põhjale, see annab neile päris korraliku võimsuse, arvan, et meie käru oleks tollel korral ka Dakari rallil mingi koha saanud...). Kuna meil oli Lauriga kahe peale vaid üks koht bussis, siis istusime vahetustega ja köhisime tolmu.

            

   Öö möödus piirilinnas Moyales mingis katusehurtsikus, maksma läks ta u 1 euro per kärss. Ja siis ületasime piiri. Järgnes sõit Aafrika rastapealinna Shashamenesse järjekordsel veoautol. Ei juht ega ta abiline rääkinud sõnagi inglise keelt, nemad aga ajasid oma asju, meie ei saanud jälle kottigi aru mis toimub ja siis lihtsalt töllerdasime kaasas. Kuidagimoodi jõudsime pärast südaööd sihtpunkti ja hakkasime majutust otsima. Olid pühad ning kõik hotellid olid täis. Pärast tundi linna peal tiirutamist kostus Lauri suust vaid üks lause: “Ja neil ei olnud majas kohta...” Leidsime endale silla all juba hea paiga valmis kui meie sõber hankis meile 2,5 euri eest koha, mis mõeldud üleöö sõitvatele veokijuhtidele. Järgmine päev sisaldas veel ühte bussisõitu ja nii olimegi praktiliselt ilma rahata, kuid õnnelikena kohal.

            Ja nüüd olemegi siis siin Soddos. Peale meie veel näiteks Laur ja Lisanna Lilleoja ja veel teisi karvaseid ja sulelisi. Kooliehitust siin küll ei toimu, nii et me oleme näiteks Lauriga lastele pilli mänginud ja muidu kohalikus elus kaasa löönud. Tore on siin küll igatahes.

            

Eesti laste pildid...

   Veel üks asi. Paar päeva tagasi jõudis meieni info, et Peeter Vähi Aafrika ekspeditsiooni olla nähtud kahe maasturiga Soddo poole liikuvat. Me siis varitsesime neid ja püüdsime nad tee ääres kinni. Küll nad olid üllatunud, ei tahtnud algul peatudagi, väidetavalt vaatasid, et mingid lätlaste välimusega lällavad keset teed. Jõime ühed kohvid ja vahetasime muljeid. Telekasse saime vist ka, kuuldavasti järgmisel sügishooajal. Praegu on siin veel üks võttegrupp, kes Eesti vabatahtliku Valteri (elagu MHG! [tähendab, see kommentaar on Lauri lisatud] ) tegemisi tulevastele põlvedele jäädvustab.

            Nii me siis kulgeme vaikselt läbi elu. Minul õnnestus järjekordselt mingisse kõhutõppe vahepeal jääda. Küll siis said kõik palju nalja, kui kohalik tuttav arst mulle malaariatesti tegi. Tahtis mulle mingit hiiglaslikku süstalt kanni ka susata, aga sellest rääkisin ennast välja :)

            Tsau siis!

Lauri ka tervitab!