No tere taas! On
möödunud jälle mingi (minu jaoks teadmata) arv päevi. Oleme nüüdseks maandunud
Etioopias, Soddo külas. Aga kõigest järgemööda.
Eelmine kord sai
midagi mainitud Mt. Kenyast. Nüüd on ta siis käidud. Jätsime siis oma tavaari
Nyahururusse Tiidreku poole ja sõitsime Nanyuki nimelisse linna giidi otsima.
Oi, seal läks alles kemplemiseks: giidid seisid järjekorras ja meie muudkui
kauplesime. Lõpuks õnnestus meil üks alamakstud poiss hankida. Kohe kahju –
tore ja hästi kvalifitseeritud poiss, aga mis teha, äri on äri.
Nii läksime siis
kolmekesti mäkke. Neli päeva matkamist, vapustavaid vaateid ja kiirnuudleid.
Kolmandal päeval ärkasime kell kaks öösel, et päikesetõusuks vallutada Kenya
mäe kõrguselt kolmas tipp Point Lenana (4985 m), kõrgeim, kuhu ilma
mägironimisvarustuseta pääseb. Kõndisime kuuvalgel, sest täiskuu paistis otse
seniidis. Tähed sirasid ning kuu valgustas ümbritsevaid majesteetlikke
mäetippe. Võib öelda küll, et tegu oli ühe kõige romantilisema mitte naisi
sisaldava hetkega minu elus. Lauril oli sellest kõigest küll suht savi, tal oli
seesamune kõrgusehaigus ja pea lõhkus mis kole. Aga nagu ta ise ütles, jalad
ikka kõnnivad. Tippu me jõudsime.
 |
| 4985 m |
 |
| hea on olla... |
Viimasel päeval,
laskudes, sadas vihma. Jõudsime pärast kuus tundi mudas sumpamist poriste ja
vigastena alla. Järgmine päev oli meil pesupäev, sest arvatavasti polnud
kummagi garderoobis eset, mis ei oleks olnud paksu porikihiga kaetud... Plaan
minna Nairobisse lükkus edasi, sest matatujuhid (eesti keeles marsajuhid)
streikisid üle riigi. Lõpuks käisime ka Nairobis (rahvakeeli ka kui
Suur-Liiklusummikla) Etioopia viisat tegemas. See oli paras nali. Meile ei
tahetud viisat anda ning nii me siis istusime saatkonnas ja tegime kurba nägu.
Lõpuks käisime lausa võimuladvikus ära ning saime oma viisad. Suursaadik oli
tore mees, tsiteerin: “Yes, I
understand why you are doing this, you are young men looking for an adventure. When
you do something stupid, call me, I’ll take care of it”.
Siis algas meie
väikese reisu vast kõige seikluslikum
osa: teekond Nairobist Soddosse. Suhtumistega nagu “pesemine on pededele” ja “magatakse hauas” jõudsime viie
päevaga kohale (ja mina nii rumalasti arvasin, et see võtab meil 2-3 päeva).
Teen siis kiire lühikokkuvõtte. Esmalt jõudsime Isiolosse, väikesesse
linnakesse, mis minu visuaalsel observatsioonil koosnes ainult
liiminuusutajatest, joodikutest ja khati-närijatest (khat on Keenias, Etioopias
ja Somaalias väga levinud narkootilise toimega leht, Tansaanias on see
illegaalne). Me ei saanud sealt kuidagi minema, sest transporti lihtsalt ei
liikunud. Pärast 24 tundi ootamist saime vastu ööd ühe veoauto peale. Nii siis sõitsime öö läbi Põhja-Keenia
savannides veoauto katusel, talludes sõna otseses mõttes (ja ma mõtlen
otseses!) coca-cola pudelite otsas. Järgmine päev kimasime läbi kõrbe tuunitud
monster-bussiga (nimelt ehitavad siinsed rahvad bussid veoauto põhjale, see
annab neile päris korraliku võimsuse, arvan, et meie käru oleks tollel korral
ka Dakari rallil mingi koha saanud...). Kuna meil oli Lauriga kahe peale vaid
üks koht bussis, siis istusime vahetustega ja köhisime tolmu.
Öö möödus piirilinnas
Moyales mingis katusehurtsikus, maksma läks ta u 1 euro per kärss. Ja siis
ületasime piiri. Järgnes sõit Aafrika rastapealinna Shashamenesse järjekordsel
veoautol. Ei juht ega ta abiline rääkinud sõnagi inglise keelt, nemad aga
ajasid oma asju, meie ei saanud jälle kottigi aru mis toimub ja siis lihtsalt
töllerdasime kaasas. Kuidagimoodi jõudsime pärast südaööd sihtpunkti ja
hakkasime majutust otsima. Olid pühad ning kõik hotellid olid täis. Pärast
tundi linna peal tiirutamist kostus Lauri suust vaid üks lause: “Ja neil ei olnud majas kohta...” Leidsime endale silla all juba hea paiga valmis kui meie sõber hankis
meile 2,5 euri eest koha, mis mõeldud üleöö sõitvatele veokijuhtidele. Järgmine
päev sisaldas veel ühte bussisõitu ja nii olimegi praktiliselt ilma rahata,
kuid õnnelikena kohal.
Ja nüüd olemegi siis
siin Soddos. Peale meie veel näiteks Laur ja Lisanna Lilleoja ja veel teisi
karvaseid ja sulelisi. Kooliehitust siin küll ei toimu, nii et me oleme näiteks
Lauriga lastele pilli mänginud ja muidu kohalikus elus kaasa löönud. Tore on
siin küll igatahes.
 |
| Eesti laste pildid... |
Veel üks asi. Paar
päeva tagasi jõudis meieni info, et Peeter Vähi Aafrika ekspeditsiooni olla
nähtud kahe maasturiga Soddo poole liikuvat. Me siis varitsesime neid ja
püüdsime nad tee ääres kinni. Küll nad olid üllatunud, ei tahtnud algul
peatudagi, väidetavalt vaatasid, et mingid lätlaste välimusega lällavad keset
teed. Jõime ühed kohvid ja vahetasime muljeid. Telekasse saime vist ka,
kuuldavasti järgmisel sügishooajal. Praegu on siin veel üks võttegrupp, kes
Eesti vabatahtliku Valteri (elagu MHG! [tähendab, see kommentaar on Lauri
lisatud] ) tegemisi tulevastele põlvedele jäädvustab.
Nii me siis kulgeme
vaikselt läbi elu. Minul õnnestus järjekordselt mingisse kõhutõppe vahepeal
jääda. Küll siis said kõik palju nalja, kui kohalik tuttav arst mulle
malaariatesti tegi. Tahtis mulle mingit hiiglaslikku süstalt kanni ka susata,
aga sellest rääkisin ennast välja :)
Tsau siis!
Lauri ka tervitab!
