Tere
taas üle pika aja! Aega on mööda läinud ja oleme jälle tubli maa edasi
liikunud, praegu võib siis kalleid lugejaid tervitada Nyahururu nimelisest linnast,
Keeniast! Põhjus, miks me siin oleme on see, et siit võib leida eest veel
eestlasi... nimelt treenib siin hetkel Tiidrek Nurme nimeline eesti jooksja,
keda teadsin juba varem (oleme mõlemad Tartu Kolgata Baptistikoguduse liikmed).
Tiidreku, k.a. tema Keenia seikluste kohta võib rohkem lugeda tema enda
blogist: tiidrek.blogspot.com.
Täna hommikul tegime ka väikese
videotervituse Kolgatale, kus siis ise üllatuskülalisena üles astusin.
Kuuldavasti toimis üllatusmoment hästi... See, et Tiidrek Keenias on, ei üllata
enam kedagi... vastupidiselt siis minule:)
Viimane postitus lõppes aga sellega, et
jõudsime Sansibari saarele... No kui nüüd tagant järele mõelda, siis oli mõnus
aeg, veetsime kokku umbes nädala ja lühidalt kokku võttes võib öelda, et see
oli siis meie reisi rannapuhkus.
Kõigepealt veetsime siiski paar päeva
Sansibari pealinnas, käisime vaatamas, kuidas kasvatatakse erinevaid vürtse (mis
oli tegelikult ka põnev!), uitasime ringi väikeste teede rägastikuga
Stonetownis ja käisime kohaliku muusika (kutsutakse taarabiks) kontserdil.
Peale meie oli kontserdil veel üks kuulaja:) Esimesel päeval leidsime meile
meelepärase lõunasöögi koha, kus siis lõpuks kokku 4 korda söömas käisime,
alati toiduks friikartulid ja kanasašlõkk 1 euro eest... Tore, kui kuskil juba
ära tuntakse ja küsitakse umbes, et „Same as always, sir!?“ :)
 |
| Stonetown |
Seejärel suundusime Sansibari idarannikule,
Paje nimelisse kohta. Põhimõtteliselt võib öelda, et see oli selline koht nagu
ühe postkaardi pealt võib näha... valge liiv, helesinine vesi ja palmid.
Alguses mõtlesime, et jääme paariks päevaks, lõpuks olime kokku 4 ööd. Arvan,
et see oli kõige ägedam dorm, kus ma kunagi ööbinud olen... mõnus majake
liivapõrandaga ja 1,5 inimese ühekordne voodi. Ja kui aus olla, siis me suurt
midagi ei teinudki seal... mängisime veits võrku, lebotasime, lugesime ja
käisime ujumas. Snorgeldamas käisime ka.
Kurb uudis on see, et Pajes otsustas meie
kaamera alla vanduda India ookeani soolasele veele... kõik pildid sinnamaani on
õnneks alles, aga nüüdseks oleme läbi pidanud ajama Martini iPodiga... no
põhimõtteliselt saab mälestusi sellega salvestada küll, kõige hullem pole!:) Ja
kui hästi läheb, siis peaks Laur Lilleoja meile Etioopiasse ka miski uue kaamera
tooma.
 |
| mõõn |
No
ja sellega meie Sansibari seiklus kaldkriips puhkus enam-vähem lõppes. Tagasiteel
laeva peale käisime vaatasime veel korra Sansibarile endeemseid punaseid
koolobusi (pärdikuid), uitasime Stonetowni turu peal paar tundi ja siis läksime
laeva peale, mis meid pidi tagasi Dar es Salaami viima. Tagasisõit on aga
omaette jutt. Reisi jooksul on Martin pidanud tõdema, et tema tervis ei olegi
kõikvõimas:D Laev sõitis öösel ja kuna mul hakkas natuke keerama öösel,
otsustasin välja värsket õhku minna hingama ja keda ma näen, täiesti näost ära
Martin:D Hea lugu on see, et kui Martin üle ääre oksendas, siis keegi oksendas
tema käe peale ülemiselt korruselt:D Järgmise päeva poole peale tuli tal jälle
eluvaim sisse ja polnud hullu midagi... Loodan, et ta väga pikka viha ei pea
selle jutu peale siin...:P
Järgmine sihtkoht oli Arusha.
/////
Kallid sõbrad, tahan teile kinnitada, et nüüd olete heades
kätes, Martin kirjutab jälle. Kõigepealt sooviksin teatada, et minu tervis on
jätkuvalt suurepärane, muretsemiseks pole põhjust. Eelkirjutatu on ilmselge
liialdus, rääkides praamisõidust, mul hakkas lihtsalt öösel igav, sest nii lebo
oli, ja otsustasin minna kalu toitma. Kahvatu jume, mida Lauri arvas nägevat
oli kõigest kauni täiskuu hõbedane valgus, mis mu enesekindlalt näolt
peegeldus. :P
See selleks, ma räägin teile hoopis, kuidas Lauri Dar es
Salaamis habemeajaja juurde läks ja enda habemele laheda sonksi lasi lõigata.
Lugu järgmine: ootan siis mina habemeajaja ukse taga ja ajan mõnusasti
kohalikega juttu. Mingi hetk on juba tund möödunud. „Põhjalik lõikus,“ mõtlen,
kui minu juurde saabub juuksur ja teatab, et mu sõber tahab mind näha. Okei,
lähen siis vaatama ja - tohohh tillae!- Lauri istub toolil, näomask peas.
Ilmnes, et habemeajaja oli leidnud, et Lauri näonahk on kangesti vinniline ja
punniline ning vajab kiiret ravi ja vahele sekkumist. Niisiis langeski mu
kallis reisikaaslane mitmete iluprotseduuride ohvriks. Kokkulepitud hind kasvas
loomulikult ligi viiekordseks ning Lauri oli kangesti pahane. Habe oli
iseenesest vinge – nagu ladinaameerika hurmuril...
Eelnev lugu oli pelgalt appetizer’iks,
paremad palad olen targu jätnud jutustamata, et tagasi tulles oleks ikka ka midagi
rääkida...
Jajah... Arusha. Selline linn siis Tansaanias, Kilimanjaro
kauges ja Mt. Meru vahetus läheduses. Passisime seal paar päeva, mõtlesime raha
raiskamise võimaluste peale (siin linnas on neid tohutult: safarid kontinendi
kuulsamates rahvusparkides, Kilimanjaro, pärismaalaste külad jne) ja liikusime
siis edasi. Jäägu turistilõksud rikastele, me otsime ehedaid elamusi.
Nojasiis me sõitsime Nairobisse (tuntud ka kui Nairobbery). Elasime
paar päeva mingis piparkoogimajas keset tühermaad, mis siis kujutas endast
Nairobi jõukama keskklassi uusrajooni. Tüüpiline Aafrika linnaosa: lehmad,
kanad ja eeslid keset tänavat. Kesklinn on lihtsalt üks suur liiklusummik. Aga,
vot, nuga ei saanudki. Tegelikult paistis üsna turvaline (valvurid iga ukse
peal), hoolimata sellest, et meie majaperenaine Arushas väitis, et tema eelmine
külaline olevat paar nädalat varem Nairobis käies ära vägistatud...
 |
| noa käiamine |
Nüüd oleme siis Nyahururus. Hotell: Bettan. Põhjus: Tiidrek
Nurme. Tore kaasmaalast näha, tulist kristlast ei kohta ka just tihti. On võimalus osaduses olla ja palju piiblit
lugeda (ostsin endale just ühe ilgelt vinge praktiliselt võileiva hinna eest).
(Lauri)
Kui Nairobi oli väsitav, siis siin Tiidreku juures on täitsa
rahulik, Aafrika mõistes siiski! Elame hotellis, ühe öö eest maksame kahepeale
600 shillingit ehk 5,5 euri umbestäpselt. Mingi variant oleks olnud vist
kuskile kooli ka minna tasuta, sest Tiidrek tunneb direktorit, aga mugavus on
võtnud maad, nii kurb kui see ka pole!
Pühapäeval uitasime hommikul Martiniga linna peal ja astusime
kohalikku kirikusse ka sisse, lahkusin pärast 4 tundi, sest kõht oli juba nii
tühi lihtsalt. Muidu teenistus ikka nagu Aafrikas oleme kohanud, Eesti mõistes
siis ehk karismaatiline, palju laulu, tantsimist ja kohati liiga palju
detsibelle... aga tore ikka!:)
Eile käisime kohalikku vaatamisväärsust ehk Thompson Fallsi
vaatamas ja pärast seda veel jõehobusid. Tänane päev sisaldas muuhulgas
motikatega Keenia auklike teid pidi „kihutamist“. Nimelt laenasime mingitelt
tüüpidelt tänaval mingid rondid ja sõitsime pisut ringi.
 |
| käisime uudistamas, kuidas näeb välja kohaliku pastori tulevane maja, hästi elavad! |
 |
| Thompson Falls |
 |
| no comments! |
 |
| Kus on Martin ja kus on Lauri... |
Mis tulevik toob, saame näha, vaatame vaikselt Mt. Kenya
poole...
ps! Palju õnne kallile vennale Henrile sünnipäeva puhul!
