Nii keedetakse Etioopias kohvi!

Laur & Lisanna

2. jõulupüha

mina siin

Tõesti, kõik teeääred olid ingverit täis!

PIPARKOOGID!:)

tellingud Etioopia moodi

Mõned pildid, mälestused Etioopiast ka siis!:)

Meil Matiga tuli korra jutuks üldsuse teavitamine pärast Tommy fb kommentaari lugemist, et kunas siis tagasi tuleme ka sealt Aafrikast.

Mina olen tänaseks olnud Maarjamaa mullal juba natuke üle 2 nädala!:) Martin pikendas oma Etioopia viisa ja jäi edasi trippima...

Põhimõtteliselt tunnen isegi, et peaks veel ühe sisulise blogipostituse koos piltidega kirjutama, et oleks kogu reis kaetud... no loodetavasti ühel ilusal päeval!:)

Et siis üldsuse teavitamine, kuna kunagi ei või tõesti teada, kes sinu blogi ühel päeval lugema võivad juhtuda... Mati ütles, et tema tipphetk Austraalia reisi kohta oli see, et ta sõber olevat kuulnud, kuidas ema teises toas blogi vanaemale ette luges... Pluss mulle meenub praegu, et tema blogi oli isegi tsiteeritud "Minu Austraalia" raamatus... pead ei saa aga anda ja küsida ka ei saa, sest nüüd on tema taaskord Aafrikat väisamas...

Ühesõnaga tore tagasi kodumaal olla ja loodan, et Martinil läheb seal Etioopias hästi, kuna pole eriti targem kui teie kallid lugejad... seda tean, et eesli olevat ostnud... ja maha ka müünud, vot milline mees:P

Peatsete kohtumisteni, kellega veel kohtunud pole!
Lauri

Etioopia rahvustoit ninjera. Nagu siin mandril kohane, syyakse ikka k2tega, teoorias peaksid n2pud puhtaks j22ma:)

v2ike j6ulu- ja uusaastapidu enne filmcrew lahkumist

Bisrat - ''The King of Soddo''

   Oleme olnud Soddos paiksed, aitame koolis ja mujal kus v6imalik. Nii palju uudist, et homme, 19ndal detsembril peaks meie poolt terevisioonis eetrisse minema eurovisioonimaiguline j6ulutervitus. Keegi teadis v2ita, et 07.55... eks netist saab p2rast ka j2rgi vaadata.

Olge muhedad!
L.

            No tere taas! On möödunud jälle mingi (minu jaoks teadmata) arv päevi. Oleme nüüdseks maandunud Etioopias, Soddo külas. Aga kõigest järgemööda.

            Eelmine kord sai midagi mainitud Mt. Kenyast. Nüüd on ta siis käidud. Jätsime siis oma tavaari Nyahururusse Tiidreku poole ja sõitsime Nanyuki nimelisse linna giidi otsima. Oi, seal läks alles kemplemiseks: giidid seisid järjekorras ja meie muudkui kauplesime. Lõpuks õnnestus meil üks alamakstud poiss hankida. Kohe kahju – tore ja hästi kvalifitseeritud poiss, aga mis teha, äri on äri.

            Nii läksime siis kolmekesti mäkke. Neli päeva matkamist, vapustavaid vaateid ja kiirnuudleid. Kolmandal päeval ärkasime kell kaks öösel, et päikesetõusuks vallutada Kenya mäe kõrguselt kolmas tipp Point Lenana (4985 m), kõrgeim, kuhu ilma mägironimisvarustuseta pääseb. Kõndisime kuuvalgel, sest täiskuu paistis otse seniidis. Tähed sirasid ning kuu valgustas ümbritsevaid majesteetlikke mäetippe. Võib öelda küll, et tegu oli ühe kõige romantilisema mitte naisi sisaldava hetkega minu elus. Lauril oli sellest kõigest küll suht savi, tal oli seesamune kõrgusehaigus ja pea lõhkus mis kole. Aga nagu ta ise ütles, jalad ikka kõnnivad. Tippu me jõudsime.

            

4985 m

hea on olla...

   Viimasel päeval, laskudes, sadas vihma. Jõudsime pärast kuus tundi mudas sumpamist poriste ja vigastena alla. Järgmine päev oli meil pesupäev, sest arvatavasti polnud kummagi garderoobis eset, mis ei oleks olnud paksu porikihiga kaetud... Plaan minna Nairobisse lükkus edasi, sest matatujuhid (eesti keeles marsajuhid) streikisid üle riigi. Lõpuks käisime ka Nairobis (rahvakeeli ka kui Suur-Liiklusummikla) Etioopia viisat tegemas. See oli paras nali. Meile ei tahetud viisat anda ning nii me siis istusime saatkonnas ja tegime kurba nägu. Lõpuks käisime lausa võimuladvikus ära ning saime oma viisad. Suursaadik oli tore mees, tsiteerin: “Yes, I understand why you are doing this, you are young men looking for an adventure. When you do something stupid, call me, I’ll take care of it”.

            Siis algas meie väikese reisu  vast kõige seikluslikum osa: teekond Nairobist Soddosse. Suhtumistega nagu “pesemine on pededele” ja “magatakse hauas” jõudsime viie päevaga kohale (ja mina nii rumalasti arvasin, et see võtab meil 2-3 päeva). Teen siis kiire lühikokkuvõtte. Esmalt jõudsime Isiolosse, väikesesse linnakesse, mis minu visuaalsel observatsioonil koosnes ainult liiminuusutajatest, joodikutest ja khati-närijatest (khat on Keenias, Etioopias ja Somaalias väga levinud narkootilise toimega leht, Tansaanias on see illegaalne). Me ei saanud sealt kuidagi minema, sest transporti lihtsalt ei liikunud. Pärast 24 tundi ootamist saime vastu ööd ühe veoauto  peale. Nii siis sõitsime öö läbi Põhja-Keenia savannides veoauto katusel, talludes sõna otseses mõttes (ja ma mõtlen otseses!) coca-cola pudelite otsas. Järgmine päev kimasime läbi kõrbe tuunitud monster-bussiga (nimelt ehitavad siinsed rahvad bussid veoauto põhjale, see annab neile päris korraliku võimsuse, arvan, et meie käru oleks tollel korral ka Dakari rallil mingi koha saanud...). Kuna meil oli Lauriga kahe peale vaid üks koht bussis, siis istusime vahetustega ja köhisime tolmu.

            

   Öö möödus piirilinnas Moyales mingis katusehurtsikus, maksma läks ta u 1 euro per kärss. Ja siis ületasime piiri. Järgnes sõit Aafrika rastapealinna Shashamenesse järjekordsel veoautol. Ei juht ega ta abiline rääkinud sõnagi inglise keelt, nemad aga ajasid oma asju, meie ei saanud jälle kottigi aru mis toimub ja siis lihtsalt töllerdasime kaasas. Kuidagimoodi jõudsime pärast südaööd sihtpunkti ja hakkasime majutust otsima. Olid pühad ning kõik hotellid olid täis. Pärast tundi linna peal tiirutamist kostus Lauri suust vaid üks lause: “Ja neil ei olnud majas kohta...” Leidsime endale silla all juba hea paiga valmis kui meie sõber hankis meile 2,5 euri eest koha, mis mõeldud üleöö sõitvatele veokijuhtidele. Järgmine päev sisaldas veel ühte bussisõitu ja nii olimegi praktiliselt ilma rahata, kuid õnnelikena kohal.

            Ja nüüd olemegi siis siin Soddos. Peale meie veel näiteks Laur ja Lisanna Lilleoja ja veel teisi karvaseid ja sulelisi. Kooliehitust siin küll ei toimu, nii et me oleme näiteks Lauriga lastele pilli mänginud ja muidu kohalikus elus kaasa löönud. Tore on siin küll igatahes.

            

Eesti laste pildid...

   Veel üks asi. Paar päeva tagasi jõudis meieni info, et Peeter Vähi Aafrika ekspeditsiooni olla nähtud kahe maasturiga Soddo poole liikuvat. Me siis varitsesime neid ja püüdsime nad tee ääres kinni. Küll nad olid üllatunud, ei tahtnud algul peatudagi, väidetavalt vaatasid, et mingid lätlaste välimusega lällavad keset teed. Jõime ühed kohvid ja vahetasime muljeid. Telekasse saime vist ka, kuuldavasti järgmisel sügishooajal. Praegu on siin veel üks võttegrupp, kes Eesti vabatahtliku Valteri (elagu MHG! [tähendab, see kommentaar on Lauri lisatud] ) tegemisi tulevastele põlvedele jäädvustab.

            Nii me siis kulgeme vaikselt läbi elu. Minul õnnestus järjekordselt mingisse kõhutõppe vahepeal jääda. Küll siis said kõik palju nalja, kui kohalik tuttav arst mulle malaariatesti tegi. Tahtis mulle mingit hiiglaslikku süstalt kanni ka susata, aga sellest rääkisin ennast välja :)

            Tsau siis!

Lauri ka tervitab!

   Tere  taas üle pika aja! Aega on mööda läinud ja oleme jälle tubli maa edasi liikunud, praegu võib siis kalleid lugejaid tervitada Nyahururu nimelisest linnast, Keeniast! Põhjus, miks me siin oleme on see, et siit võib leida eest veel eestlasi... nimelt treenib siin hetkel Tiidrek Nurme nimeline eesti jooksja, keda teadsin juba varem (oleme mõlemad Tartu Kolgata Baptistikoguduse liikmed). Tiidreku, k.a. tema Keenia seikluste kohta võib rohkem lugeda tema enda blogist: tiidrek.blogspot.com.

   Täna hommikul tegime ka väikese videotervituse Kolgatale, kus siis ise üllatuskülalisena üles astusin. Kuuldavasti toimis üllatusmoment hästi... See, et Tiidrek Keenias on, ei üllata enam kedagi... vastupidiselt siis minule:)

   Viimane postitus lõppes aga sellega, et jõudsime Sansibari saarele... No kui nüüd tagant järele mõelda, siis oli mõnus aeg, veetsime kokku umbes nädala ja lühidalt kokku võttes võib öelda, et see oli siis meie reisi rannapuhkus.

   Kõigepealt veetsime siiski paar päeva Sansibari pealinnas, käisime vaatamas, kuidas kasvatatakse erinevaid vürtse (mis oli tegelikult ka põnev!), uitasime ringi väikeste teede rägastikuga Stonetownis ja käisime kohaliku muusika (kutsutakse taarabiks) kontserdil. Peale meie oli kontserdil veel üks kuulaja:) Esimesel päeval leidsime meile meelepärase lõunasöögi koha, kus siis lõpuks kokku 4 korda söömas käisime, alati toiduks friikartulid ja kanasašlõkk 1 euro eest... Tore, kui kuskil juba ära tuntakse ja küsitakse umbes, et „Same as always, sir!?“ :)

Stonetown

   Seejärel suundusime Sansibari idarannikule, Paje nimelisse kohta. Põhimõtteliselt võib öelda, et see oli selline koht nagu ühe postkaardi pealt võib näha... valge liiv, helesinine vesi ja palmid. Alguses mõtlesime, et jääme paariks päevaks, lõpuks olime kokku 4 ööd. Arvan, et see oli kõige ägedam dorm, kus ma kunagi ööbinud olen... mõnus majake liivapõrandaga ja 1,5 inimese ühekordne voodi. Ja kui aus olla, siis me suurt midagi ei teinudki seal... mängisime veits võrku, lebotasime, lugesime ja käisime ujumas. Snorgeldamas käisime ka.

   Kurb uudis on see, et Pajes otsustas meie kaamera alla vanduda India ookeani soolasele veele... kõik pildid sinnamaani on õnneks alles, aga nüüdseks oleme läbi pidanud ajama Martini iPodiga... no põhimõtteliselt saab mälestusi sellega salvestada küll, kõige hullem pole!:) Ja kui hästi läheb, siis peaks Laur Lilleoja meile Etioopiasse ka miski uue kaamera tooma.

mõõn

   No ja sellega meie Sansibari seiklus kaldkriips puhkus enam-vähem lõppes. Tagasiteel laeva peale käisime vaatasime veel korra Sansibarile endeemseid punaseid koolobusi (pärdikuid), uitasime Stonetowni turu peal paar tundi ja siis läksime laeva peale, mis meid pidi tagasi Dar es Salaami viima. Tagasisõit on aga omaette jutt. Reisi jooksul on Martin pidanud tõdema, et tema tervis ei olegi kõikvõimas:D Laev sõitis öösel ja kuna mul hakkas natuke keerama öösel, otsustasin välja värsket õhku minna hingama ja keda ma näen, täiesti näost ära Martin:D Hea lugu on see, et kui Martin üle ääre oksendas, siis keegi oksendas tema käe peale ülemiselt korruselt:D Järgmise päeva poole peale tuli tal jälle eluvaim sisse ja polnud hullu midagi... Loodan, et ta väga pikka viha ei pea selle jutu peale siin...:P

   Järgmine sihtkoht oli Arusha.

/////

Kallid sõbrad, tahan teile kinnitada, et nüüd olete heades kätes, Martin kirjutab jälle. Kõigepealt sooviksin teatada, et minu tervis on jätkuvalt suurepärane, muretsemiseks pole põhjust. Eelkirjutatu on ilmselge liialdus, rääkides praamisõidust, mul hakkas lihtsalt öösel igav, sest nii lebo oli, ja otsustasin minna kalu toitma. Kahvatu jume, mida Lauri arvas nägevat oli kõigest kauni täiskuu hõbedane valgus, mis mu enesekindlalt näolt peegeldus. :P

See selleks, ma räägin teile hoopis, kuidas Lauri Dar es Salaamis habemeajaja juurde läks ja enda habemele laheda sonksi lasi lõigata. Lugu järgmine: ootan siis mina habemeajaja ukse taga ja ajan mõnusasti kohalikega juttu. Mingi hetk on juba tund möödunud. „Põhjalik lõikus,“ mõtlen, kui minu juurde saabub juuksur ja teatab, et mu sõber tahab mind näha. Okei, lähen siis vaatama ja - tohohh tillae!- Lauri istub toolil, näomask peas. Ilmnes, et habemeajaja oli leidnud, et Lauri näonahk on kangesti vinniline ja punniline ning vajab kiiret ravi ja vahele sekkumist. Niisiis langeski mu kallis reisikaaslane mitmete iluprotseduuride ohvriks. Kokkulepitud hind kasvas loomulikult ligi viiekordseks ning Lauri oli kangesti pahane. Habe oli iseenesest vinge – nagu ladinaameerika hurmuril...

Eelnev lugu oli pelgalt appetizer’iks, paremad palad olen targu jätnud jutustamata, et tagasi tulles oleks ikka ka midagi rääkida...

Jajah... Arusha. Selline linn siis Tansaanias, Kilimanjaro kauges ja Mt. Meru vahetus läheduses. Passisime seal paar päeva, mõtlesime raha raiskamise võimaluste peale (siin linnas on neid tohutult: safarid kontinendi kuulsamates rahvusparkides, Kilimanjaro, pärismaalaste külad jne) ja liikusime siis edasi. Jäägu turistilõksud rikastele, me otsime ehedaid elamusi.

Nojasiis me sõitsime Nairobisse (tuntud ka kui Nairobbery). Elasime paar päeva mingis piparkoogimajas keset tühermaad, mis siis kujutas endast Nairobi jõukama keskklassi uusrajooni. Tüüpiline Aafrika linnaosa: lehmad, kanad ja eeslid keset tänavat. Kesklinn on lihtsalt üks suur liiklusummik. Aga, vot, nuga ei saanudki. Tegelikult paistis üsna turvaline (valvurid iga ukse peal), hoolimata sellest, et meie majaperenaine Arushas väitis, et tema eelmine külaline olevat paar nädalat varem Nairobis käies ära vägistatud...

noa käiamine

Nüüd oleme siis Nyahururus. Hotell: Bettan. Põhjus: Tiidrek Nurme. Tore kaasmaalast näha, tulist kristlast ei kohta ka just tihti.  On võimalus osaduses olla ja palju piiblit lugeda (ostsin endale just ühe ilgelt vinge praktiliselt võileiva hinna eest).   

  

(Lauri)

Kui Nairobi oli väsitav, siis siin Tiidreku juures on täitsa rahulik, Aafrika mõistes siiski! Elame hotellis, ühe öö eest maksame kahepeale 600 shillingit ehk 5,5 euri umbestäpselt. Mingi variant oleks olnud vist kuskile kooli ka minna tasuta, sest Tiidrek tunneb direktorit, aga mugavus on võtnud maad, nii kurb kui see ka pole!

Pühapäeval uitasime hommikul Martiniga linna peal ja astusime kohalikku kirikusse ka sisse, lahkusin pärast 4 tundi, sest kõht oli juba nii tühi lihtsalt. Muidu teenistus ikka nagu Aafrikas oleme kohanud, Eesti mõistes siis ehk karismaatiline, palju laulu, tantsimist ja kohati liiga palju detsibelle... aga tore ikka!:)

Eile käisime kohalikku vaatamisväärsust ehk Thompson Fallsi vaatamas ja pärast seda veel jõehobusid. Tänane päev sisaldas muuhulgas motikatega Keenia auklike teid pidi „kihutamist“. Nimelt laenasime mingitelt tüüpidelt tänaval mingid rondid ja sõitsime pisut ringi.

käisime uudistamas, kuidas näeb välja kohaliku pastori tulevane maja, hästi elavad!

Thompson Falls

no comments!

Kus on Martin ja kus on Lauri...

Mis tulevik toob, saame näha, vaatame vaikselt Mt. Kenya poole...

ps! Palju õnne kallile vennale Henrile sünnipäeva puhul!

    Tere taas! J2tkame oma j2rjejutuga.P2evad on m88dunud, m88dunud on ka lugematu arv kauneid kaadreid, mis korraliku fotoka puudusel j2id paremaid turiste ootama. Meie kangelased aga tiksuvad vaikselt edasi, ikka Etioopia poole. Siinkohal j2taks ruumi ka reklaamile: meie reis kestab veel m6nda aega, nii et kui Sinul, kallis lugeja, v6i Su s6bral on probleeme kehakaaluga, l88 meiega kampa! Meie pakkumine on gastronoomiliselt testitud ja v2ga efektiivne kaalulangetamise viis. Kuur sobib h2sti taimetoitlastele (sest liha on kallis ;P  ).

bridge swing

Victoria kukub

   Yhes6naga, j2rgnevad p2evad m88dusid Sambias. Esimene peatus: Livingstone'i linn, Victoria juga. Veetsime oma p2evad, nagu valgele turistile kohane: laristades. K2isime Zambezi j6e kohal benji-hypet ja bridge swingi tegemas. Vahe seisneb siis selles, et esimesel juhul kukud pea alaspidi, teisel - ylespidi. K6rgust m6lema puhul 111 m. Lisaks liitusime mingi turismigrupiga ja yks p2rastl6una kulus Victoria joa 22re pealt veest reidikate tegemisele. Ylej22nud aja k66lusime lihtsalt Sambia ja Zimbabwe piiri vahel, sest ilmnes, et Eesti on liiga m6ttetu maa, et selle kodanikele piiri pealt Zimbabwe viisat v2ljastada.


P2rast Livingstone'i tsillisime Kariba j2rve 22res krokodillifarmis. P2evad m88dusid vaikselt, sest Martini seedekulgla otsustas protestida sodi ja bakterite vastu, mis temasse pidevalt sisenesid. Koht oli vaikne, puhkeala peamisteks kylastajasteks olid sebrad ja p2rdikud.


Paari s6idu kaugusel diiselit vedava auto kastis paikneb Lusaka, kuhu suundusime j2rgnevalt. Majutajaks kylalislahke mafioosnik, kelle rahadega muuhulgas Sambia praegune president v6imule sai. Tegevuste hulka kuulus n2iteks vilkuriga varustatud dzhiibiga kitsatel Lusaka slummi t2navatel kihutamine.


Siis s6itsime rongiga Sambiast Tansaaniasse. Kolm p2eva, 1900 kilomeetrit, lugematu arv ilusaid maastike ja huvitavaid inimesi. Rong oli kitsas, r2pane ja 22rmiselt hubane. Poole tee peal kiskus loodus kohe p2ris troopiliseks: aina palmid ja banaanid. 2ri tehti rongis palju, 6ige pea oli meie kupee banaane ja ananasse pilgeni
t2is ostetud.

54 h rongis6itu

   Ja siin me oleme, Tansaania rannikul Dar es Salaamis mingis slummis. Tingimused on ehedad: kraane pole, vett tuleb osta t2nava otsast, tualettpotiks auk maapinnas. Aega veedame t2pselt nii, nagu Sina, kallis lugeja, seda ette kujutad. See t2hendab siis seda, et kaupleme turul, s6idame pilgeni (ja ma m6tlen pilgeni!) t2is daladala'dega (minibussidega) ja suhtleme kohalike lastega suahiili keeles.

Lovness

Hetkel oleme edukalt Sansibari saarele j6udnud!

tervitades,

L&M

Tere-tere!

   Saate lugeda meie esimest pikemat blogipostitust, varuge aega ja saate ylevaate, mis me siis enam-v2hem teinud ka oleme.  Peame vabandama siinkohal , et postitus nii hilja saabub, kuu aega juba siiski reisi algusest m66das. Selleks aga ka oma p6hjus, sest internet on siinmail kyll k2ttesaadav, aga pigem kallis. Inimesed maksavad mahu eest, seega juutuubi videosi eriti n2iteks ei vaadata... ja kui me internetipunkti ka satume, siis l2heb enamus aega reisi edasiseks planeerimiseks ja orgunnimiseks.
   Kui  on nyyd keegi, kes saab praegu alles teada, et misasja, Martin ja Lauri on Aafrikas, mida pekki...noh v6ib ju olla... siis meie reisiagentuuriks on L&M Travel Agency, kes teeb koost66d palju CSga (mis see veel on!?) Ja kuidas on nii, et nyyd on siis aega seda suurt kirja kirjutada j2rsku... saime v6imaluse arvuti kasutamiseks ilma netita ja siis l2hip2evil katsume selle kuskil yles riputada.
   Vahem2rkus Lauri poolt, mis on enamike lugejate jaoks arvatavasti lihtsalt infoks... K2rt-Katrinil oli eile synnip2ev (m6ni saab siis arvutada, kaua kirja ylesriputamine aega v6ttis), nii et palju-palju 6nne talle!:) Ole tubli ja kordaminekuid elus ja tegemistes!

   Nonii ma arvan, et nyyyd oleks m6istlik alata lihtsalt otsast peale, j2rsku 6nnestub m6ni illustreeriv pilt ka yhenduseks vahele pista. Et siis Martin ja Lauri on Aafrikas, aga miks!? Noh teeme lyhidalt. Martin ytles Laurile, et on plaan Aafrikasse minna, et lendaks LAVi ja siis katsuks Etioopiasse j6uda maadm66da, et kas sa ei tahaks kaasa tulla. Lauri ytles hmm, tavai. No ja umbes nii oligi.
   Miks Etioopiasse… kui me l6puks sinna j6uame, siis seal peaks olema veel eestlasi, kes ehitavad koolimaja, siis l2hme neile appi teadmata ajaks. No ja see trip, et asja p6nevamaks lihtsalt natukene teha.  Minu m2letamist m66da oli www.etioopia.ee see aadress, seal peaks m6ningat infot veel olema. Ja ma arvan, et vabalt v6ib yhineda, kui tahtmist, aga pead ei anna. Tegelikult loodan, et meie tulekustki ollakse teadlikud ikka:)

   Et siis tagasi reisi algusesse... tundub, et v6in praegu suure hurraaga hakata kirjutama, aga palju on juhtunud, seega kyllap l2heb nii, et alguses alustan p6hjalikult ja l6pus lihtsalt olime siin ja siis seal:) Noh tuleb nagu tuleb.
   Alustasime m6lemad Martiniga reisi 25nda septembri hommikul Tlnst, vana hea Ryanair. Aga me ei l2inud sama lennuga, saime j2rgmine hommik alles Roomas kokku, kust meil lend edasi Johannesburgi l2ks. Nii et Martin l2ks v6ssa Frankfurt Hahni ja passis seal mingi 20 h j2rgmise lennuni. Mina l2ksin Bremenisse, s6in kebabi, siis l2ksin Manchesteri, sain kokku vana koolivenna Erki Lukkiga (tervitused!), k2isime kontserdil ja oli muidu tore 6htu! Keegi m6tleb nyyd et mida pekki... no m2rks6naks Ryanair, kes m6istab, see m6istab.
   Aafrika! Linn nimega Pretooria ja v66rustajaks kutt nimega Martin Pretorius, afrikaans. Enne k2is l2bi CS, ma ei viitsi laialt lahti seletama hakata, t2henab couchsurfingut ja link couchsurfing.org. Kui keegi tahab, siis leiab mu profiili ka sealt kuskilt, kui veits tuhnida. Lyhidalt... kirjutad mingile v66rale, et tere olen see ja see, kas majutust on v6imalik pakkuda v6i lihtsalt kokku saada v6i ringi n2idata.
    J6udsime kohale, l2ksime synnale, j2rgmine p2ev reede 6htu ja braai (ei tea kuidas kirjutatakse) ehk siis grillpidu mingi tyybi juures. P6him6tteliselt ei suhelnud yhegi musta ega inglasega Pretorias. Valged jagunevad siis enamasti afrikaanideks ja inglasteks. Pyhap2eval k2isime Martini korterikaaslasega kirikusse ka, mis oli 2ge kogemus, aga ikkagi valged inimesed ja l22nelik l2henemine.
    Inimestele meeldib ikka teiste rahvuste yle nalja heita. Afrikaanid kutsuvad siis naljaga vahel inglasi saltdicks, ehk nad yhe jalaga Uks ja teisega LAVis ja siis seesamunegi ripub seal vahepeal soolases vees. Praegu juba vana nali, aga tol hetkel oli p2ris naljakas peab tunnistama.

   J2rgmine sihtpunkt Svaasimaa. H22letamine Aafrikas. M6ned arvavad, et t2itsa lollid peast. Noh tegelt h22letatakse palju, ainult valged ei tee seda. Valged ikka r6hutavad, et nad ei pea seda tegema, sest neile k6igil on auto. Aga j6udsime kohale! Algus ei olnud k6ige lubavam, aga l6pp l2ks v2ga libedalt, p6him6tteliselt saime otse treppi. Olime miski 100-150 km l6ppkohast, endiselt LAVis, kui svaasi auto peatus, must naisterahvas keris akna alla ja lausus kuldsed s6nad: “Hi guys, it’s your lucky day!” Tore naine oli, saime p2rast veel kokkugi.
   66bisime ja elasime kunstigalerii territooriumil., Esulwini (M. pole l2hedal, et 6elda, kuidas seda kirjutatakse 6igesti) piirkonnas. Tegu oli Soome aukonsuliga Svaasimaal, nii et kui talle Saaremaa valssi m2ngisime, siis saime tasuta pannkooke:) Temaga tegelt palju kokku ei puutunud. Meie v66rustajaks oli hoopis eesti tydruk nimega K2tlin, ylal on pilt ka. J2llegi l2bi CSi, yks saksa tydruk ytles, et ta ei saa v66rustada, aga teab yht eesti tydrukut hoopis Svaasimaal. Novot see oli kyll ikka v2ga 2ge aeg, kui nyyd tagasi m6elda, istuda verandal 6htuti m2gede taustal ja emakeeles juttu puhuda.  J2ime suisa 5ks p2evaks.
   Edasi l2ksime linna nimega Manzini, v66rustajaks Austraalia tydruk. Paar meenutust sellest ajast, mis meenuvad. K2isime tema musta s6rannaga mustade kirikusse. Vot see oli juba midagi. Ma arvan, et selle v2ikse koguduse 7liikmeline koor ja eeslaulja v6iksid vabalt Nokias eduka kontserdi anda. Aga kogu ylesehitus ehk meenutab midagi sellist nagu USA filmidest n2inud oleme... so it’s real!
   Ja teise asjana k2isime Michelliga (Austraalia tydruk) yhes lasteaias maapiirkonnas, mille yks algataja ta ise ka oli. 2ge kogemus taaskord, 6ppisime eelmine 6htu juutuubist m6ned tuntud lastelaulud ja saime siis koos lastega m2ngida ja laulda (t2psustuseks, et ostsin 1 p2ev enne reisi endale meloodika (t2nus6nad Maria V2lile hea soovituse eest) ja Martinil on kaasal klarnet... siinolles ja koos m2ngima hakates tuli v2lja, et tegu on A-klarnetiga, aga ongi p6nevam:P) Yhel 6htul k2ime Svaasimaa k6ige tuntumas klubis, kus m2ngis syldib2nd ehk k6ige m6ttetumalt kulutatud raha (10 eur!!!!) vist selle reisi jooksul.  Ja siis j2rgmisel p2eval k2isime yhel muusikafestivalil, mis oli t2itsa ok minu arust, Martini arust v2ga mitte, sest 15 eurise pileti eest sai ta k6ha, mis kestis p2ris pikka aega...

   Ok nyyd on Martini kord s6naj2rg yle v6tta, l2hen keedan makarone.

 

  Tere-tere ka minu poolt (r22gin Mina, mis antud kntekstis t2hendab Martinit).K6igepealt tahaksin 6nnitleda k6iki lugejaid, kes nii kaugele j6udnud :) Teiseks, kinnitan, et k6ik eelkirjutatu vastab laias laastus t6ele. Mina pole veel siiani omandanud korralikult seda klaviatuuri-asja, nii et kes t2psemaid ja v2rvikamaid kirjeldusi tahab, kysige mu k2est, kui ma tagasi tulen. Tervitusi neile, kes tunnevad ennast tervitatult ja ma katsun siis jutuj2rge nii h2sti-halvasti yle v6tta, kui oskan.
   Svaasimaalt veel nii palju, et k2isime ka Mlilwane rahvuspargis ja ronisime mingi m2e otsa, kust svaasi rahvas iidsetel aegadel oma kurjategijaid alla viskas. Peab tunnistama, et svaasi naised on tegelikult p2ris v6luvad.. Yldse oleme praeguse hetkeni sammunud oma iidoli, r2nnumees Hendrik Relve j2lgedes. [siinkohal reklaam: mis loodusesse ja osaliselt ka kultuuri puudutab, siis p2ris h2sti annab meie elu-olu edasi see, kui kuulate Vikerraadio arhiivist saadet “Kuula r2ndajat”] Edasi suundusime l6unasse, t2iesti vales suunas. Yle LAVi piiri ja India ookeani 22rde. P2rast m6ningasi sekeldusi maabusime St. Lucia v2ikeses linnakeses. Kohas, kus pesitseb v2idetavalt L6una Aafrika suurim krokodilli populatsioon, 6nnestus meil n2ha t2pselt 0 krokodilli, see-eest m6ningased j6ehobud ja yks kangesti 66va tekitav suulu n6id-ravitsejate rituaal ookeani 22res...
   Edasi l6unasse, ikka h22lega, ja linna nimega Mtunzini. 88bisime yhe vanemapoolse paari juures. Vapustav koht: ilus maja, 2gedad vestluspartnerid. Lisaks: klaver, kitarr, fl88t, tinavile, torupill… kas saab elu veel ilusam olla?

Martin lusikaga vs krabi
Mtunzini

   J2rgmine peatus: Durban. Mina, kes ma Europast v2ljas v2he olen k2inud, sattusin sinna nyyd juba 3ndat korda (!). Peatusime paar p2eva yhe kena neiu Melissa juures ja, p2rast eba6nnestunud katset see v6luv linn p8idlakyyti kasutades maha j2tta, veel paar p2eva hostelis. Linna peal tegime t2navamuusikat ja toitsime kohalikke parme odava saia ja maap2hkliv6iga, mis visuaalsel observatsioonil meenutas pigem maap2hkliv6id korduvkasutatuna.
   L6puks 6nnestus ka see paik selja taha j2tta. Kasutades taas nyydseks juba nii kodust autokasti, suunasime pilgud Drakensbergi m2estiku poole Lesotho kylje all. Esmalt k2isim Drakensbergi poistekoori kuulamas. Midagi pole 6elda, poisid teavad, mida t2hendab gruuvida. Seej2rel, saanud palju head n6ua ja abi yhelt hosteliomanikult, otsustasime ette v6tta kahep2evase avastusretke m2estikku, mis v2idetavalt inspireeris J.R.R. Tolkienit kirjutama “S6rmuste isandat”. K2isime yhte v2iksemat sorti tippu Sterkhorni vallutamas, mis yhele lageda maa pojale piisavalt ylej6u k2iv. P2rast m6nda harrast palvehetke 6nnestus see ylesanne siiski sooritada. J2rgneva 88 veetsime koopas ning p2rast m6ningast geniaalset “shortcuti” yle m2e n2iteks, j6udsime poolsurnuna tagasi. P2ris yllatav, kuidas inimese fyysiline vastupidavus olude sunnil kohandub.

Veel ei tea, mis ees ootab...

   Lauril 6nnestus koopast mingi eksootiline l88ve saada ning selle teadmisega veetsime j2rgnevad p2evad taas Pretorias vana hea s6bra Martin Pretoriuse juures. Elu seal m6nus, nagu eelmiselgi korral. Pidasime maha yhe korraliku vorsti- ja morsipeo ja jagasime naljakaid seiklusi, mida selleks ajaks oli juba yksjagu kogunenud.



Kuum kohalik boyband





Naistemagnet

   Botswana. L6puks hakkasime ka p6hja poole liikuma. Bussiga s6itsime Gaboronesse (Botswana pealinn) ja veetsime aega 80-aastase Sheldoni ja tema naise Gudruni juures. Mehel on Harvardi doktorikraad ja muuhulgas on ta elanud Ugandas ja Paapua Uus-Guineas, kus ta aitas ehitada yles kohalikku haridussysteemi. Naljakas linn: lehmad ja kitsed keset t2navaid. Naljakas riik: lehmad ja eeslid keset maanteed. Muidu igal pool puha k6rb. [Botswana loodusega saab h2sti tutvuda, otsides yles Top Geari vastavateemaline osa.]

 

Martin tegelt feigib

   Nii ja siin ma nyyd olen, istun kuskil lodge’is Mauni linna l2hedal ja kirjutan seda tyytult pikka teost. Tulime just tagasi kahepaevaselt mokoro-s6idult (mokoro on siis tsvaanade puurondist v2lja tahutud kanuu, mida juhitakse pika latiga) ja kykitame mingis baaris, sest sajab ning me telgime, nagu ikka, ilma telgita. Mokoros6it oli tore, ilus loodus. 88bisime yhel delta saarel, ujusime ja vahtisime elevante ning kykitasime 88sel telgis kui j6ehobu v2ljas m2ratses.

Mokoro



   Vot selline see elu meil siis on, liigume vaikselt Etioopia poole. Tore on t6deda, et Jumal ikka hoiab. Kunagi saate ehk veel meist kuulda.

  

   P.S. [r22gib ikka mina ehk siis Martin] Kuna eile seda kirja yles panna ei 6nnestunud, teen kiire apdeidi. Juhtus nii, et poolkogemata j6udsime juba (p2rast pikka bussis6itu kyll) Botswanast minema ja yle piiri Sambiasse. See on kyll yks tore maa, v2hemalt p2rast m6netunnist vaatlust. Eeslite asemel on nyyd tee 22res kaelkirjakud ja kohalikega saab ka rohkem pulli.  

Baobab